KLOOGARANNA SELTS

Kloogaranna rannaala kujunes üldtuntud suvituspiirkonnaks pärast Teist maailmasõda, kui siia rajati asutuste (ENSV Kirjanike Liit, Teatriühing, Tallinna Polütehniline Instituut jt) puhkebaase ja pioneerilaagreid. 1950. aastate lõpus hakati välja mõõtma suvilakrunte. 1960. aastate jooksul hoonestati Treppoja, maantee ning ranna vaheline metsaalune ala. Esimene suurem ehitusjärk jäi 1960. aastate algusesse, kui valmis Tallinna–Paldiski liinil Kloogalt Kloogaranda suunduv raudteeharu. Rannas hakkas käima massiliselt suvitajaid. Teine ehitusbuum sai tõuke pärast kuulsat augustitormi 1967. aastal. Just Loode-Eestis eriti raevukas torm (puhangud ulatusid 34–35 m/s) heitis ühe õhtu ja ööga Eestis maha mitu miljonit tihumeetrit metsa. Kloogarannas tekkis laastava tormi tagajärjel palju vaba maad, mis jagati suvilakruntideks.

Nõukogude ajal suviti elu rannas lausa kees. Plaaži heakorra eest kandis hoolt omaaegse spetsialiseeritud autobaasi supelrandade jaoskond. Töötas vetelpäästejaam, restoran ja söökla, rannatarvete laenutus ja isegi juuksur, tehti teatrit ja anti kontserte. Kerget söögi- ja joogipoolist sai kioskitest, millest üks on tänaseni alles. Koht oli ülipopulaarne – kõige palavamatel päevadel käis rannas koguni mitukümmend tuhat inimest. “Kui on ilus suvepäev, siis läheb tööst vaba linlane randa päevitama ja suplema. Kõige meelsamini minnakse ikkagi Kloogale,” võib lugeda 1981. aasta 18. juuli Õhtulehest.

1990. aastate pöördelistel aegadel kaotas rand avaliku ranna staatuse ning jäi pikkadeks aastateks hooletusse. Praeguseni suvitajatele rannateenuseid ei pakuta. Kloogaranna Selts on rajanud palliplatsid rannajalgpalli, -volle ja -tennisemängijatele ning valmistanud riietuskabiinid.

 

 

 

 

 

Lahepere lahe lõunarannikul Kloogaranna küla kohal laiub liivane meretasandik. Piki rannikut kulgeb mitme kilomeetri pikkune liivarand, mida maa poolt ääristab kena männimets. Lauge rand läheb pikkamisi üle üksikute kividega merepõhjaks.

Looduslikult heade eeldustega piirkond kujunes menukaks supelalaks juba 19. sajandil, kui tärkas sakste huvi reisimise, suvitamise ja terviseparandamise vastu kuurortides. Ka Laulasmaa–Kloogaranna kant kujunes Balti aadelkonna seas populaarseks väljasõidukohaks. Siinkandi esinduslikeim suveloss asus Kõltsu mõisas. Villa lasi 19. sajandi lõpus ehitada parun Otto von Uexkülli lesk, kes kuni 20. sajandi algusaastateni siin suvitas. Värvikat puitpitsdekooriga laudvooderdusega hoonet ümbritses vaheldusrikas maastikupark. Nõukogude ajal tegutses mõisas Tallinna Masinatehase töötajate puhkekodu ning pioneerilaager. Praeguseks on mõis väärikalt taastatud.

Kõltsu mõisa hilisemad omanikud müüsid maa kruntideks. Ostjateks olid kaupmehed, vabrikandid jm härrasrahvas, kelle hulgas oli juba ka varakaid eestlasi. Nõnda kerkis piirkonda enne II ilmasõda kümneid uhkeid suvemajasid, millest mõned on ka säilinud. Osa häärbereid hävis Esimeses ja Teises ilmasõjas, osa aga laastati Nõukogude ajal.